Avastamata Setomaa

Kui soovite igapäevasest rutiinist põgeneda, tasuks asjad kokku pakkida ja minna Setomaad avastama. Setomaaga tutvumiseks on vaja nii huvi kui aega. Kui need on olemas, võite osutuda üheks neist erilistest inimestest, kel on õnne külastada paika, kuhu juhuturistid ei satu.Kagu-Eestis asuv Setomaa on koht, kus päikesepaistelisi päevi on aastas kahe nädala võrra rohkem kui mujal Eestis. Setomaa talved on kargelt külmad ja suved põrgulikult palavad, ilmselt on see tingitud Venemaa suurte avaruste ja Peipsi järve lähedusest. Pool Setomaa piirkonnast asub praegu Eesti territooriumil, teine pool on Venemaa koosseisus. Eesti ja Venemaa kokkupuutealale viitavad siinsed külanimedki – Podmotsa, Beresje, Treski ja Tobrova. Setomaalt pärit ja mõne aasta eest jäädavalt Setomaale tagasi elama läinud turismindusega tegelev Silver Hüdsi ütleb, et setomaalaste eluviisi iseloomustab kulgemine: „Siin ei kiirustata, oma asju aetakse rahulikult ning loodusega kooskõlas.“ Rahuliku elurütmiga setod ei kiirusta, kuid jõuavad väga palju. Setod suhtuvad üksteisesse sallivalt ja on koostöövalmid. Ühtlasi on seto aumees, kelle usalduse võitmine käib vaevaliselt ja kelle usaldust kaotada on imekerge. Samuti on sealsed inimesed iseteadlikud ja enesele liiga teha ei luba. „Seto on nõus kõigiga koostööd tegema, kuid tegu peab olema vähemalt brigadiriga,“ muigab Hüdsi.Kaks usku kõrvutiÜheks olulisemaks märksõnaks on Setomaal usk: 80-90% elanikest on ristitud. Kõrvuti esinevad õigeusk ja maausk, viimast esindab Peko, seto rahvausundi viljakusjumal. Seto Talumuuseumi direktriss Laine Lõvi teab, et Põhja-Setomaalt jälgi Peko austamisest leitud ei ole ning et Peko kummardamine levis rohkem Lõuna-Setomaal, eriti Obinitsas. Müüdi järgi olevat igas talus olnud oma puuslik, keda usuti perele õnne toovat. Oma Pekot polnud mitte igal talul, neid vahetati. Vahetusrituaalgi oli omanäoline, nimelt korraldati meestevaheline maadlus, ning kellel esimesena nina verine oli, saigi Peko oma tallu viia. Laine Lõvi räägib, et õigeusu ja maausu vahekord Setomaal on huvitav. Naine meenutab oma isa, kes ei uskunud jumalasse sugugi nii, nagu oleks pidanud üks õigeuslik uskuma, kuigi ta käis kirikus ja pidas õigeusu pühi. Lapsena märkas Lõvi, et kui isal oli mure või midagi vaevas teda, siis läks ta alati metsa. Kui isa tagasi tuli, oli meel parem. „Kas tal oli seal oma puu või midagi muud... midagi pidi olema, mille juures ta käis,“ arutleb ta.82-aastane seto memm, keda kohalikud teavad Kala Mari nime all, ütleb, et igal inimesel on oma puu, mis talle jõudu annab. Iseäranis väärtuslikuks peab ta pihlapuud, kusjuures see peab olema kasvanud ise, mitte istutatud seemnest. Pihlapuud võib näha ka tema enda koduhoovis.Setomaal ringi sõites haarab pilk siin-seal väikeseid puust ehitatud kabeleid, mida kutsutakse tsässonateks. Igal tsässonal on oma kaitseingel, kelle järgi kabelit kutsutakse. Tsässona tunneb ära väikese risti järgi katusel.Töökus ja traditsioonidSetomaa looduses ringi vaadates tundub, et emake loodus on seda paika eriliselt õnnistanud. Maastikupilt on Eesti kohta harukordne - künkad vahelduvad soodega ja liivased põllud tihedate metsadega. Ning just metsast toovad paljud pered endale söögi lauale. Ilmselt just seetõttu ei saa teekäija kunagi infot väärtuslike seene- ja marjametsade kohta. Marju ja seeni korjatakse nii enda tarbeks kui müügiks. Korjatakse ka käbisid, mis kokkuostu viiakse ja kust seejärel väärtuslikku männiseemet saadakse. Õnne on neil, kes peale vihma käbikorjamise ette võtavad – märjad käbid kaaluvad rohkem.Noored setod paistavad silma oma töökuse poolest. Silver Hüdsi räägib loo, kuidas tema ja tema treenitav võrkpallinaiskond kord Hiiumaale võistlustele sõitsid. Võistluste vahepeal ei hullanud tüdrukud ringi, vaid tegid hoopis käsitööd. Hüdsi on kindel, et rahulik ja terve kasvukeskkond mõjub hästi igale noorele inimesele. Käsitööarmastus tuleb kodudest, kus isetegemist endiselt au sees hoitakse. Kuna seto naine on töökas, käibib sealmail ütlus, et mees, kes seto naise endale võtab, on õnnelik. Naiste oskus käsitööd teha on meisterlik ning pidevalt hoolitsetakse ka selle eest, et oskused kaduma ei läheks. Peamiselt kootakse kas varraste või kangastelgedega ning heegeldatakse. Tuntud on ka erinevad tikandid, mille põhikujunditeks on rombid ja ruudud. Seto värvilise heegelpitsiga kaunistati ja kaunistatakse siiani pühaderätte, pearätte ja käterätikuidTänapäeval rahvariiete omamine on setodele auasi. Traditsiooniliselt kannavad abielunaised rahvarõivaste juurde suurt kuhiksõlge, mis koos erinevate keede ja rahadega kaalub mõnikord kokku isegi kuni kuus kilogrammi. Seto mehe rahvarõivaste puhul on tähtis roll pükste peal kantaval särgil ehk hamõl. See vene mõjutustega särk kinnitatakse vööga. Jalas kannavad seto mehed kas kirsasid või erksates värvides sukki, mille säärde peaks olema peidetud nuga. Mehe välimusele paneb punkti kuub.Kuningriik üheks päevaksSetomaa tuntuimaks „brändiks“ võib lugeda Seto Kuningriigi nimelist üritust, mida on korraldatud juba kümme aastat. Seda korraldatakse igal aastal erinevas vallas, kus kehtestatakse seadused, mis kehtivad vaid ühe päeva jooksul. Kuningriiki sissesõitja peab hankima viisa, mis on ühtlasi ka pileti eest, ning läbima tolli. Hommikust õhtuni toimuvad üritused. Valitakse Peko asemik maa peal ning tema valimine on äärmiselt demokraatlik – kandidaadid rivistatakse üles ja ühe või teise kandidaadi pooldajad lähevad seisavad oma lemmiku selja tahad. Hääled loetakse kokku ja valitu selgub kohe. Eelmisel aastal toimunud valimistel Meremäel oli kohal umbes 5000 inimest. Kuigi ehtsad setud ja teised kultuuriinimesed peavad Seto Kuningriigi nimelist üritust pigem etenduseks, võidab see aasta-aastalt populaarsust. Setod on ju läbi aegade osanud meelelahutusest lugu pidada.Kellel on olemas rahvarõivad, see paneb kuningriiki tulles need kindlasti selga. Ürituse lahutamatuks osaks on kujunenud ka erinevad võistlused – mõõtu saab võtta mitmes valdkonnas. Võidu tantsitakse ja lauldakse, katsutakse jõudu, selgitatakse välja parimad leivaküpsetajad, sõirategijad ja hansaajajad. Kuningriigi üritus lõpeb traditsiooniliselt Seto Kuningriigi sõjaväe paraadiga. Sõjaväkke kuuluvad laevastik ja lennuvägi ning ka ilupolk, mis on moodustatud ilusatest tüdrukutest. Pärast paraadi lõppemist hakkavad kuningriigi territooriumil taas kehtima Eesti Vabariigi seadused. Läbi aegade on setod igal nädalavahetusel pidanud pidusid ehk kirmaskeid, kuhu tuli kokku mitu küla. Pidu peeti küla- või kiigeplatsidel. Kui muidu soovivad vanemad ja nooremad ikka eraldi pidutseda, siis seto kirmaskid muudab eriliseks see, et kokku tulevad kõik, nii vanad kui noored. Kirmaskil peab kindlasti olema karmoškamängija, kes tuli tihti kohale hoopis teisest külast. Tänaseks päevaks on karmoškamängijate arv külades kasvanud, küündides mõnel pool isegi kümneni. Põlvkonnad kindlustaludesSetode pered olid minevikus suured ning kuue- või seitsmelapselist perekonda peeti tavaliseks, pigem isegi väikeseks. Kuna põllumaa oli liivane, elati Setomaal üsna vaeselt. Põlluharimisega toodi heal juhul vaid enda perele toit lauale. Peamiseks sissetulekuallikaks oli setodel hoopis käsitöö, mida vahetati muude vajalike asjade vastu. Näiteks tehti savikodades potte, siis mindi Tartusse, kus need vahetati kaltsude vastu. Viimased viidi omakorda Räpina paberivabrikusse kokkuostu, kust selle eest raha saadi. Savipotte tehakse Setomaal tänapäevani.Seto talu on tüübilt kindlustalu, mis on kinnine ja mille hoovi võõras sisse ei saanud, seega oli ja on praegugi elu Setomaal salapärane. Kindlustalu hoov oli piiratud kõrge aiaga, mis hoidis uudishimulikud pilgud eemal. Seto talu juurde kuulus kindlasti ka suitsusaun, millega tänapäeval konkureerib praktilistel põhjustel soome saun – viimast on kergem kütta. Seega leiab nii mõnegi seto talu hoovist kaks sauna.Sada aastat tagasi oli Setomaa talus elamiseks mõeldud vaid üks tuba, kuhu mahtusid ära kolm põlvkonda. Seto Talumuuseumi giid Külli Kaur ütleb, et tuba oli jaotatud kindlate reeglite järgi. Uksest tuppa astudes pidi üle toa vasakul asuma ikoonialtar, mis oli olemas 95% taludest. Sissepääsust paremal pidi olema kööginurk, mida magamisnurgast eraldas suur seto ahi. Teisel pool ahju magasid koos nii vanavanemad, emad-isad kui ka lapsed. Lisaks vooditele on Seto Talumuusemi magamisnurga kohale lakke kinnitatud kätk. Kui perekonnas oli meheleminekuikka jõudnud tütarlaps, siis asetati uksest vasakule tema voodi, mis pidi olema kaetud heegeldatud päevalinaga. Lina pidi olema neiu enda kätetöö. Sissepääsust vasakule jäi ka pikk söögilaud. Setomaad oskavad eelkõige väärtustada need, kes on sealt ära läinud, mujal ringi vaadanud ja seejärel koju tagasi tulnud. Leidub mitmeid noori peresid, kes on alles hiljuti Setomaale kodu rajanud. Kui hästi setod uusi inimesi omaks võtavad? Silver Hüdsi on kindel, et kõik sõltub inimesest endast. Tuleb aktsepteerida kohalikku elu ja tahta elada just Setomaal. Kohalike usaldust ei saa kunagi, vastupidiselt levinud arvamusele, võita viinapudeli abiga. Usalduseni jõutakse omakasupüüdmatu tegevuse kaudu. Hüdsi iseloomustab setosid kui ausaid ja aumehelikke ning rõhutab, et pimesi ei usalda kohalikud kedagi, võõraid ega ka üksteist. Kõige tähtsam on, et Setomaale elama tulnud inimesed tahavad Setomaad, selle väärtusi ja tavasid hoida ning edasi arendada. Vanad talud ehitatakse uuesti üles, unustusehõlma vajunud lugusid hakatakse taas jutustama. Seda kõike ühel eesmärgil – et Setomaa ja sealne kultuur oleksid ka aastate pärast sama rikkalikud kui praegu.SETO TOITSetomaal ei saa mööda teemajast ehk tsäitarõst, kus pakutakse ehtsat seto toitu. Tsäitarõt teavad setud kui hüä olõmisõ kotust. Seal on tõepoolest hea olla.Kartohka-suurma pudõr ehk kartuli-tangu puder on toitev roog, mida söödi koos suulliimiga.Suulliimi ehk soolaleent kasutati erinevate putrude vedelamakas ja suupärasemaks muutmisel. Toidu koostisesse kuulusid hapukapsas, sibul ja punane peet. Soolase maigu lisamiseks võis lisada ka kala, näiteks kuivatatud särga. Kevadel, kui talvevarud olid ammendunud, pandi soolaleeme sisse vaid sibulapealseid. Võimalusel lisati piima või hapukoort.Piirak on seto pirukas. Setomaal tavatseti küpsetada lahtiseid pirukaid, mis meenutavad pitsat. Nii soolaseid kui magusaid pirukaid küpsetati üle terve panni. Katteks pandi seda, mis parasjagu käepärast, näiteks sügisel tehti palju seenepirukaid. Sõir on kodune kohupiimajuust. Sõira maitsestati köömnetega.Piim on setode jaoks söök mitte jook.Hansa on setode kange jook. Tegemist on viljast aetud viinaga, mis pole legaalne. Võõras naljalt setode koduviina proovida ei saa. Vanasti olid seto pidudel hansajagajad, kes kallasid välja täpselt nii palju kanget, kui külaline kannatas. Seto mehe uhkus ei luba tal end purju juua - pärast kõneleb sellest ju terve küla! Seto õlu panevat aga poisikesed põdema. Seto õlu on ilma vahuta. Kui kannutäis ära juua, pidavat ka laul tulema. Vanasti peeti kõik peod maha õluga.Setomaal ei küpstatud karaskeid, nagu mujal Eestis. Levinud olid hoopis vadsad, mis kujutasid endast väikeseid käkke. Tsäimaja perenaine soovitab vadsu küpsetada järgmiselt. Soojenda piim, sulatada pakk pärmi väheses suhkrus ja lisa piimale. Lisada 2/3 rukkijahu ja 1/3 nisujahu, maitsestada näputäie soolaga. Lõpuks lisada sulatatud margariin ja sõtkuda tainas valmis. Taignal tuleks lasta kuni kaks tundi kerkida. Seejärel vormida vadsad ja küpsetada, kuni need pruuniks muutuvad.Setomaa erinevate piirkondade tähtsamad pühad:Päätnitsapäeva peetakse juulikuu viimasel reedel. See on Saatse piirkonna tähtsamaid pidupäevi, mil püha Paraskevija kirikus toimub jumalateenistus, peale mida minnakse kalmudele hingi ülendama. Koos kokkutulnud sugulaste ja tuttavatega kaetakse kalmud linaga, millele asetatakse söögid-joogid. Jüripäeva tähistatakse 6. mail ja sel puhul kogunetakse Värksasse, Jüri kirikusse. Kirikukukalendris märgib see päev pühakuks kuulutatud Püha Georgi surmapäeva. Ühtlasi tähendab Jüripäeva kättejõudmine seda, et tuleks alustada kevadisi põllutöid ja lasta kari välja.Paasapäeva puhul on tegemist lõikuspühaga, mida peetakse 19. augustil. Erilist tähelepanu pööratakse õuntele ja meele, mida süüakse ise ning viiakse kirikussegi. Hea õunasaagi tagamiseks tuli õunu ka külalistele pakkuda. Obinitsas peetakse paasapäeva puhul maha jumalateenistus, kus papp kirikusse toodud andidele sõnad peale loeb. Edasi minnakse kalmudele, kus toimub söömaaeg. Surnuaiast lahkudes jäetakse mõni õun endast maha.